• 1. Kui kaua oled Levadiat fännanud?

Meie rühmitus, ehk WGS (White Green Supporters) oli asutatud aastal 2008. Loomulikult enamus meist käisid Meistriliiga mängudel ka varem, mõned aastast 1993.

• 2. Kui palju käite Levadia mängudel nii kodus kui võõrsil?

Loomulikult me üritame olla igal Levadia mängul, aga kahjuks seda alati ei õnnestu. Meil on vähe aktiivseid inimesi ja me ei saa elada ainult jalgpalliga sest igaühel on olemas kas perekond, töö, õppimine vms. Kahjuks meie probleemid ei lõpe sellega. Eelmisel hooajal meil olid tõsised probleemid turvameestega meie enda staadionil. Üks kord see isegi lõppes sellega, et turvameeste poolt oli kasutatud füüsiline jõud meie vastu ning nad isegi panid ühte fännidest käerauaga tara külge ja kutsusid politsei. Teised meist said neist tagasi tõrjuda. Kõige rohkem rahva me jõudsime koguda meie kodumängudele Flora vastu ning eurosarjas – c.a. 20 aktiivset fänni.
Väljasõidude kohta – me üritame toetada oma meeskonda ka võõrsil. Kõige massilised väljasõidud olid aastal 2009 - Viljandisse (16 inimest) ning Tartusse (13 inimest). Kõige kaugemale me jõudsime ka 2009 aastalmängule Debreceni vastu (5 inimest).

• 3. Kas ja kui palju olete kutsunud fännide ridadesse sõpru-tuttavaid?

Olime kutsunud, kutsume ja hakkame kutsuma ka edaspidi. Aga suurt kasu sellest ei tulegi, sest inimesi ei huvita staadionile minek ja kohaliku klubi toetamine. Enamus eelistab mugavust kodus – õlleklaasiga teleri eest.

• 4. Need, kes on jäänud, miks nad on seda teinud?

Nendest, kes viitsisid tulla, enamus ikka kadusid. Need, kes jäid, tegid seda, sellepärast et diivanifänni elu neid ei huvita, nad saavad aru, et tõeline fänn on see kes toetab omasid häälega, performance’iga, käib võõrsil.

• 5. Need, kes ei ole jäänud, millised põhjuseid nad on toonud, et enam mängudel ei käi?

Need, kes lahkusid tavaliselt ütlesid, et jalgpall meil on madalal tasemel, ning fännikultuur on nende jaoks võõras, seega inimesel kaob igasugune huvi, et käia mängudel.

• 6. Kuidas otsite-leiate omale juurde uusi fänne?

Me ei otsi neid – nemad leivad meid ise. Me enam ei ürita meelitada inimesi, sest oleme juba mitu korda korraldanud flaierite jagamist jne euromängudel, aga see reklaam ei pakkunud inimestele huvi. Pole mõtet meelitada inimesi mängudele, teades, et nad ei jää sinna kauaks. Meid on näha mängudel, meil on olemas korralik interneti kodukas ( fclt.eu) kus saab leida palju informatsiooni meie kohta, samas ka foorum, kus saaks suhelda.

• 7. Palju on räägitud, et meistriliiga ei ole publikule köitev, sest pole taset. Mida teie arvate? Kui suur mõjutaja on huvi osas tase?

Need on vaid vabandused. Tase ei pea mõjutama fännide arvu. Näideid on igalpool, paljudel Euroopa riikidel isegi amatööride liigades koguvad paljud inimesed. Igas liigas on olemas oma intriig, printsipiaalsed vastased, derby’d, suhted teiste fännidega. Meie arvates kohaliku fänluse põhiprobleemiks on see, et paljudel Meistriliiga klubidel  puuduvad korralikud fännid, ja just selleparast ei saa tunda, et sul on olemas opponent ja inimestel puudub huvi mängudele mõnede klubide vastu.

• 8. Teine probleemne aspekt on atmosfäär. Kuidas teile tundub, kas meistriliiga puhul saab üldse atmosfäärist rääkida? Milline see on?

Atmosfäär üldiselt puudub. Aga kõik ei ole täiesti lootusetu, sest ka Meistriliigas leidub ka tõesti tuliseid mänge, nagu meie jaoks on pealinna derby Levadia – Flora. Meile pakkuvad erilist huvi ka mängud Kalju, Tammeka ning Sillamäe vastu, eriti kui vastased fännid on kohal. 

•  9. Mida peaks tegema klubid, et atmosfääri luua/parandada (a la poolajal rohkem tegevust, enne mängu, toitlustus, teha suurematest mängudest rohkem suuri üritusi nagu on “Ei narkootikumidele” jms)

Selleks et populariseerida fänlust klubid peavad ka ise tõsiselt tegutseda. Igas klubis peab olema inimene, kes tegeleb reklaamiga. Meeskonda peab reklameerida igal pool. Kui pole raha suurtele posteritele kesklinnas, siis saab ju levida infot koolides, ülikoolides, töötada noortega. Vanematele inimestele võib jätma reklaami baarides, kus näidetakse jalgpalli. Ka odavad/tasuta piletid õpilastele ning üliõpilastele oleksid abiks.
Ühesõnaga klubi peab teadma kuidas meelitada inimesi, kuidas teha jalgpalli polulaarsemaks, selleks et see oleks huvitav ka inimestele.

• 10. Mida saaksid teha fännid?

Muidugi ka meie saaksime sellega tegelda, aga kahjuks meil ei ole selleks piisavalt aega ega finnantse. Me igatahes teeme piisavalt palju meeskonda toetamiseks – bannerid, performance, üritame käia võõrsil, tegime ome neti kodukat ja foorumi.

• 11. Mida saaksid teha fännid ja klubid koostöös?

Klubi peab olla ühenduses fännirühmitusega kogu aeg, ning ainult sel juhul on võimalik üksteisest arusaamine. Tavaliselt mõlemad pooled peavad õppima üksteiselt. Näiteks Eestis enamus klubidest ei tea mitte midagi fännide subkultuurist. Nende jaoks tõeline jalgpallifänn näeb välja niimoodi:
- klubi sall
- jäätis/jook/õhupall
- paar-kolm lugu ja hõiked mis PEAVAD olema suunatud ainult omadele toetamiseks
- eriti viisakas käitumine vastaste suhtes olenemata, kui jõhker võib olla vastaste (pallurite ning ka fännide) käitumine.
Klubid ei saa aru, et FÄNNI toob staadionile mitte vaheajal mängiv bänd või tantsivad tüdrukud. Neid toob staadionile intriig, vastasseis, adrenaliin. See ei pruugi tähendama viha või vägivalla, vaid hoopis oma identeedi tunnet, et see on meie staadion, meie meeskond, meid (fänne, pealtvaatajäid ja pallureid) midagi ühendab ja siin ja praegu oleme üheskoos –  meie vs. nemad. See on irooniline, et palluritel platsil on lubatud palju rohkem kui fännidel kui rääkida agressiivsusest, roppust, jne. Enamus Eesti klubisid ei saa aru, et tänu kogemustele välismaal ning kasvõi YouTubile mõned kohalikud fännid juba said aru, et traditsiooniline Eesti „jalgpallisõber“ ei ole „fänn“ selle sõna mujal maailmas levinud mõttes. Tavaliselt EJL ametnikud nind täiesti ebakompetentsed turvamehed üritavad meid õpetada kuidas käituda tribüünil unistades, et jalgpall on emotsioonide mäng ja emotsioonid ei pruugi alati olla head.
Fännid vajavad vabadust, et nad saaksid toetada omasid nii nagu nemad tahavad, teha ilus performance, kasutada sõnumeid lähtudes nende meeskonda toetamisest, mitte ametnikute ning turvade soovidest.

•  12. Kuidas olete rahul praeguse koostöö seisuga? Kui palju fännid klubiga suhtlevad, kui palju üksteist aitate?

Me ei ole rahul kööstööga oma klubiga sest see peaaegu puudub. Nad küll tulevad appi kui on näiteks vaja tuua trumm mängudele, andsid meile klubi särgid jne Aastalõputurniiril – ja oleme nende asjade eest tänulikud. Aga pidevad koostööd ei ole sest tundub, et klubil ei ole selleks aega. Juhtkond ei ole suur ning seal ei leia koha inimesele kelle kohustusks on koostöö fännidega.

•  13. Mis sa arvad, miks ei ole Levadia pealtvaatajate arv märgatavalt kasvanud vaatamata sellele, et aastaid järjest tulid tiitlid ja head esitused eurosarjades?

Sest praeguse jalgpalli tase on liiga madal, et meelitada inimesi et lihtsalt vaadata jalgpalli. Ka klubi infrastruktuur peab arenema, aga viimasel ajal see muutub hoopis halvemaks rahaliste probleemide tõttu. Vähemalt varem me mängisime korralikul staadionil Kadriorus, aga nüüd vaid klubi baasil.
Jällegi on väga vähe informatsiooni klubi kohta – peab rohkem kajastada klubi tegevust meedias.
Ka klubi atribuutika on tähtis, aga sead ei ole võimalik osta Tallinna spordipoodidest, ning selleks et seda osta mängudel peab otsima vajalikut inimest ning helistada talle mitu korda sest ta ei ole aega, kui ta tegeleb sel hetkel teiste asjadega.
Peab luua midagi uut – võistlusi, jagada piletid ning loterei abil – et mängust saaks teha pidu.
Praegu me aga käime mängudel nagu vanglas, sest kõik 90 minutis meie kõrval seisab mõni turvamees, kes vaid jälgib, et me ei karjuks midagi „ebasobivat“ või ei kasutaks pürotehnikat.

WGS / fclt.eu / 18.02.11